Aune Unt. 2005
Televisiooni eellugu ja algus 1950. aastatel
Pildilise kujutise edastamisest eetri kaudu kirjutati ajakirjas Raadio 1920. aastatel, kasutusele võeti sõna televisioon. Esimene ulatuslikum televisioonikäsitlus “Kaugnägemine. Pilditelegraaf ja kaugkino” (sari Elav teadus nr. 29) ilmus aastal 1934. Esimese vastuvõtja konstrueeris 1930. aastal V. Jaakson. Raadioamatööridel õnnestus 1930. aastatel vastu võtta telepilti Moskvast, Londonist ja Berliinist. Tallinna rahvaülikoolis loodud televisiooni õppering (1936) korraldas avalikke telesaadete vaatamisi. Raadioamatööride näitusel 1948 eksponeeriti A. Sillarti ULL-saatja antenni projekti, mida sai kasutada ka TV-saatjana, 1949 valmis tal televisioonisaatja ja -vastuvõtja projekt.
1953. aastal tegi NSVL MN otsuse telekeskuse rajamiseks Tallinnasse. Eestis juhtis televisiooni loomist ENSV Kultuuriministeeriumi Raadioinformatsiooni Peavalitsus. Tallinna Televisioonistuudio asutati NSVL kultuuriministri käskkirjaga 29. juunil 1955. Esimene saade anti eetrisse 19. juulil 1955, selleks ajaks oli püstitatud Tallinna telemast. Sama aasta lõpuks paigaldati esimene seeriaviisiliselt toodetud teleseadmestik NSV Liidus (TTS-5). Programmi leviala laienes kiiresti: 1956 ehitati retranslaatorid Tartusse, Pärnusse, Kohtla-Järvele, Viljandisse ja Sillamäele. Aprillis 1957 valmis Tartu telemast.
Algselt allus Tallinna Televisioonistuudio NSV Liidu Kultuuriministeeriumile, 1957 viidi telestuudio vabariiklikku alluvusse ning loodi ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee. Stuudio direktori kohusetäitja oli esialgu Vladimir Ivanov, alates 17. detsembrist 1955 määrati direktoriks Leopold Piip, kes juhtis televisiooni 17 aastat (kuni 30.detsembrini 1971). 1956. aastal moodustati esimesed toimetused ja abiteenistused. Kevadeks 1957 oli loodud 6 toimetust, saatesektor, mitmed audiovisuaal- ja abiteenuste osakonnad ja organisatsiooni tugistruktuurid. Moodustati juhtimisorganid: stuudio kunstinõukogu ja kolleegium, komitee telesaadete nõukogu.
Nagu mujal, nii ka Eestis mängis televisiooni kujunemisel olulist rolli raadio. Tallinna Televisioonistuudio esimene tootmisbaas rajati raadiomajja, kuhu televisioon jäi kümneks aastaks. Ühest 98 m2 telestuudioks kohandatud raadiostuudiost mindi otse eetrisse nii uudiste kui telelavastustega. Alustati kahe kaameraga, veidi hiljem lisandus kaks ülekandekaamerat. Ülekandekaamerad võimaldasid teha saateid ka samas majas asuvast Raadioteatrist. Reportaažideks kasutati liikuvat ülekandejaama, esimene teleülekanne kolme kaameraga liikuva ülekandejaamaga tehti 1956. aasta lõpus. Sündmuste jäädvustamiseks kasutati fotosid ja filmilinti. Hangiti laifilmikaamerad (1956) ja kitsasfilmikaamerad (1957), mis võimaldasid teha juurdevõtteid lavastustele, uudistele ning toota filmikroonikat.
11. märtsil 1956 eetrisse antud esimene uudisteprogramm “Nädalasündmuste ringvaade” ilmus esialgu paar korda kuus. Nimetus “Aktuaalne kaamera” võeti kasutusele 1957. aastal, igapäevaseks muutus AK 1958. aasta oktoobris. Uudiste pildiline materjal koosnes valdavalt fotodest, filmi oli vähe, seda jätkus üksikute sündmuste ülesvõtmiseks. Ülesehituselt sarnanes uudistesaade kinoringvaatega, milles palad käsitlesid kindlaid valdkondi: tööstust, põllumajandust, kultuuri. Valdkonna tähtsuse määras ideoloogia, mitte sündmuse uudisväärtus.
Programmi liigitamisel kujunes põhimõisteks saade, mis tulenevalt juurdevõteteks eraldatud filmilindi limiteeritud kogusest kujunes sageli stuudiokeskseks. Liikuva ülekandejaamaga edastati spordivõistlusi, kontserte ja teatrietendusi. Dokumentaalsaated olid eetris otsereportaažidena, telelavastusi ja estraadisketše esitati stuudios otse kaamerasse, nagu teatrietendust otse publikule.
Esimesed saatesarjad olid “Teadus ja tehnika”, “Kirjandus. Kunst. Muusika”, “Noor pioneer”, “Sotsialistlik põllumajandus”. Populaarteaduslik vestlus “Maailma kaardi kohal” muutus regulaarseks välispoliitika kommentaariks. Sport kujunes kiiresti oluliseks valdkonnaks: 1956 sai alguse malesaade, “Spordimärkmik” kujunes 1957. aastal iganädalaseks sarisaateks. Kirjandusõhtute traditsioonile pani aluse H. Heine 100. surma-aastapäeva aktuse ülekanne Raadioteatrist (1956). Haridussaated said programmis kindla koha: 1956 algas sari “Abiks õppetööle”, 1959 “Teleülikool”, 1960 “Telekool”.
Teledraamat on Eesti Televisioonis traditsiooniliselt nimetatud teleteatriks. 1956. aasta märtsis etendunud Leo Martini lavastust “Nimekiri” (E. Vilde jutustuse järgi) loetakse teleteatri alguseks. Järgnes I. Franko “Vahimajake nr. 27”, milles kasutati ka filmitud juurdevõtteid (L. Martin ja Grigori Kromanov). Filmitud materjali põhjal valmis G. Kromanovil samanimeline lühimängufilm (1956). Artur Rinne lavastas esimese muusikalise komöödia “Muinasjutt kevadest” (1959). Üks populaarsemaid telelavastusi oli A. Dietli “Seasabakesed” (1960, Virve Aruoja), seda mängiti kolm korda. V. Aruoja telelavastuse “Näitleja Joller” (1960) tarbeks filmitud materjali põhjal valmis esimene täispikk telemängufilm NSV Liidus. Samal perioodil kujunes lasteteatri traditsioon, mille eestvedaja Uno Leies on nukusarju teinud kokku üle 600 osa. Lastelavastused koondusid sarivormiks juba esimestel aastatel, näiteks “Võluraamat” (1956-1961, Ants Kivirähk).
Eesti Televisioon 1960. aastatel
1960. aastate alguses muutus televisiooni ideoloogilis-poliitiline roll, televisioon lakkas olemast uus tehniline ime. Alates 1962. aasta algusest transleeriti programmis iga päev Kesktelevisiooni saateid, mis kestis 28 aastat. Algas programmivahetus teiste liiduvabariikide telestuudiotega, tehti saateid Intervisioonile. Oluline samm televisiooni arenguloos oli programmi peatoimetuse loomine 1963: tekkis teletootmist korraldav ja planeeriv laialdaste volitustega lüli, mis etendas otsustavat rolli telestuudio muutumisel plaanipäraselt tegutsevaks tootmisorganisatsiooniks.
Oluliselt laienesid televisiooni otseülekannete võimalused: 1962 – Tartust, 1964 – Narvast, Kohtla-Järvelt, Viljandist, Valgast ja Võrust, 1965 – Pärnust. Tartus alustas 1963. aastal tööd ülekandejaam, loodi korrespondendipunkt, mis 1968. aastal sai peatoimetuseks. Lennart Klink konstrueeris portatiivse saatejaama, mis vahejaamana laiendas ülekandekohtade geograafiat. Orissaare telemasti valmimine 1965. aastal muutis ETV nähtavaks peaaegu kogu Eestis. Sünkroonheli salvestamiseks konstrueeris Leiger Põldma ainulaadse lahendusega sünkroonkaamera AK-16 ja perforibaga magnetofoni (1961), Mihkel Kärner käsikaamera. Kevadest 1964 hakati võtteid tegema esimese sünkroonkaameraga. Telerite arv kodudes kasvas kiiresti, 1967. aastal arvestati auditooriumi maksimaalseks suuruseks 50% elanikest.
Suvel 1965 kolis televisioon Raadiomajast uude Telemajja. Avaras telemajas oli kolm stuudiot, suurim 300 m², vajalikud toimetuse- ja tehnilised ruumid. Tallinna Televisioonistuudio hakkas kandma nimetust Eesti Televisioon, filmitootmine koondati iseseisvasse alajaotusesse Eesti Telefilm. Olulisim tehniline uuendus oli videoaparatuuri kasutuselevõtt, esimene videosalvestus tehti septembris 1965, videomakilt anti esimene saade eetrisse juunis 1966 (70 mm laiuse lindiga statsionaarne seade KMZ-6). Tele- ja filmireklaami tootmiseks asutati 1967. aastal Eesti Reklaamfilm. Mitmed meelelahutussaated ETV programmis kandsid ERFi firmamärki.
Aastaid 1965-69 on määratletud telepublitsistika ja dokumentalistika kõrgperioodina ETV-s. Tunnuslikuks kujunes reportaaž, valmis mitu märkimisväärset dokumentaalfilmi. Kerkisid esile reporterid Rein Karemäe ja Valdo Pant – esimesed telestaarid, kelle nimed hakkasid saateid “müüma”.
Rein Karemäe ja G. Kromanov otsisid varjatud kaamera ja lavastatud situatsioonide abil vastust küsimusele “Missugused me oleme?” (1965). Need avalikud sotsiaalsed provokatsioonid muutusid hiljem legendaarseteks. Ka Ene Hioni ja Valdo Pandi “Reportaaž mitte millestki” (1965) sisaldas mängulisi eksperimente (näiteks küsiti juhuslikult möödujalt raha laenuks). Sarja “Võõrastele sissekäik keelatud” (1965-68) tegi Karemäe kohtades, kuhu niisama ei pääse: operatsioonisaalis, sünnitusmajas, vanglas, kaevanduses. Elamuehitusega tegeles “Kolmnurk” (1965-66), mida samuti ilmestasid Karemäe provotseeritud sündmused. Karemäe reportaažid olid teravad, aktiivselt tegelikkusesse sekkuvad, intervjuud intensiivsed.
Ajaloosarjas “Täna 25 aastat tagasi” (1966-70, 313 saadet) tõi V. Pant ekraanile II maailmasõja sündmused. Sarja helikujundus – metronoomi tiksumine – oli tuttav Pandi varasemast raadiosarjast. Stuudiokujundus oli ETV ajaloos uus sõna: põrandat kattis Euroopa kaart (kunstnik Linda Andreste), mis muutis kogu stuudio saate mänguruumiks. Pant oli mobiilne saatejuht, jalutas vabalt üle kujutatud rindejoone ja nihutas seda kaardikepiga edasi-tagasi, vastavalt sõjasündmuste kulgemisele. See oli visuaalselt võimas esitus, milles oli paras annus mängulisust.
Pandi saated olid tempokad, tema sõnaseadmisoskus – ootamatud pöörded ja detailinägemine erinevate valdkondade kokkusidumisel, entsüklopeedilised teadmised ning erakordselt kiire reageerimisvõime olid tema saadete tiheduse ja haaravuse aluseks. Peamiselt Pandi ja Karemäe töö põhjal kujunes ETV juhtivaks publitsistikakeskuseks N. Liidus.
Telemängu kui populaarse žanri tõi avalikkuse vaatevälja Soome-Eesti ühisviktoriin “Naapurivisa” (1966‑70), akadeemilistele teadmistele orienteeritud võistkonnamäng, milles osalesid tuntud isikud. Moidela Tõnissoni naisteajakiri “NB!” (1966-71, 90 saadet) käsitles elulaadi, kodu, moodi. Sarjas kombineerusid meelelahutus ja hariv, nõuandev pool. Ruth Karemäe arutles sarjas “Silmast silma” (1967‑70) perekonna ja inimsuhete teemadel. Helgi Oidermaa ja Rein Karemäe draamasari “Mis Koosta peres uudist?” (1965-73, režissöör Tõnis Kask) keskendus maaelu probleemidele. Piret Saluri intervjueeris arste sarjas “Contra Mortem”, meelelahutuslikumaid vestlusi tuntud inimestega esitas Noortestuudio sari “Autogrammi annab” (1965-68). Lauluvõistluse traditsioonile pani aluse “Horoskoop” (1968-73), laste lauluvõistlusele “Entel-tentel” (1968-70). Leo Soonpää kunstivestluste sari “Ars longa…” (1968-78) lõi pretsedendi hariva kultuurisaate populaarsusest.
Iseseisvunud Eesti Telefilmi maht kasvas kiiresti: 1966–70 loodi 90 filmi (valdavalt dokumentaal- ja muusikafilmid, kuid ka 7 mängufilmi). Portreefilmidesse jäädvustati paljusid näitlejaid, lauljaid, muusikuid (G. Ots, G. Ernesaks). Poleemikat tekitas “Meie Artur” (1968, G. Kromanov, Mati Põldre). Kromanov tõi A. Rinne karakteri esile kogu selle vastuolulisuses. Film keskendus inimese ja olude suhtele, laulja rollile ajas. “Mina ise” (1969, R. Karemäe, V. Koppel, M. Põldre) esitas Muhu kalurite suhteid nõukogude võimuga tavatult otsekohesel viisil. “Meie Artur” ja “Mina ise” on eredamad 1960. aastate sula tähised Eesti Telefilmi dokumentalistikas. Mängufilmi arengus eristus žanrina komöödia, Sulev Nõmmiku “Mehed ei nuta” (1968) ja lühiseriaali formaat, T. Kase 3-osaline “Pimedad aknad” (1968).
Eesti Televisioon 1970. aastatel
Üldist meeleolumuutust ühiskonnas, mis järgnes 1968. aasta Praha sündmustele, tunnetas ennekõike loominguline intelligents. Senine lootus ühiskonnakorraldust muuta asendus üha süveneva võõrandumisega, levis mõiste stagnatsioon. 1970. aastate ajakirjanduses läks suur osa energiast võitlusele elementaarsete tõdede eest. EKP KK võttis vastu mitmeid otsuseid ETV tegevuse kohta. Põhisüüdistus oli saadete nõrk ideoloogiline suunitlus, apoliitilisus ja subjektivism. Suurenes nomenklatuursete, EKP tellimussaadete osakaal. Tähtsustus toimetaja roll, autor ja režissöör taandusid – kunstikriteeriumid taandusid ideoloogiliste nõudmiste ees.
1970. aastal muudeti ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee liidulis-vabariiklikuks. 1971. aasta jaanuaris lülitati Kesktelevisiooni infoprogramm “Vremja” regulaarse saatena ETV programmi, hiljem lisandus kohustuslikke saateid veel. Samal aastal (1971) läks Soomes käiku uus, kõrgem telemast, mis tagas Soome TV levi 50 protsendile Eesti elanikest.
Järgnesid tõsised tsensuuriilmingud: riiulile jäid (käsk oli filmid hävitada) Vladimir Karasjovi “Lindpriid” (1971), 4-osaline seriaal revolutsionääride elust, kuna film esitas revolutsionääre kõhklejatena ning V. Aruoja, Jaan Toominga ekspressiivse visuaalse kujundikeelega film “Lõppematu päev” (1972).
Tehnilises arengus algas üleminekuperiood värvitelevisioonile (ENSV MN määrus 10. nov 1971), ETV oma värvisaade oli esimest korda eetris 30. dets 1972 (ETV programmi täielik üleminek värvitelevisioonile kestis kuni 1981. aasta lõpuni). Kitsasfilmitehnoloogias hakati negatiivfilmi asemel kasutama mustvalget (1972) ja värvilist (1973) positiivfilmi. Arenes videotehnika, võeti kasutusele montaažikomplektid Kadr 3 (1973), Kadr 3P (1974), liikuv videomakk Kadr 3PM (1976). 28. juunil 1977 alustas tööd Eestis ehitatud salvestusjaam Kaktus, esimene sellelaadne kahe BOSCHi kaamera ja Ampex videomakiga salvestusjaam NSVL-is.
Tööd alustasid esimesed NL-s toodetud värviülekandejaamad Magnoolia I (1978) ja II (1979), Tartu stuudios värvisalvestusjaam Krookus (1979). Juulis 1979 saadi 1tollise lindiga teleajakirjaniku komplekt BOSCH (käsikaamera ja akudel töötav videomakk), millega töötati olümpia purjeregatil Tallinnas. Spordiülekannete võimalusi laiendas kordusvideomaki AMPEX HS 100 kasutuselevõtt.
20. detsembril 1979 anti käiku uus Tallinna teletorn ja juunis 1980 Pirita lokaalne telekeskus olümpia purjeregati edastamiseks. Septembris 1980 algasid ETV uue stuudiokompleksi ehitustööd.
1970. aastatel kerkis esile teleajakirjanike uus põlvkond: Mati Talvik, Toomas Uba, Rein Järlik, Enn Eesmaa, Mati Narusk, Hagi Šein, Ela Tomson, Kalle Mihkels jpt. Suurte tegijate hulka jõudis M. Talvik, kes oli edukas nii informatiivses meelelahutuses – “Käokava” (1971-72), “Palav puder” (1973-75) – kui ka publitsistikas – “Peegelprogramm” (1970-71), “Aeg luubis” (1972-89), “Oma silmaga” (1974-78). E. Eesmaa tegi pikki portreesaateid populaarsete ja väljapaistvate inimestega “Estraaditähestik” (1976-89, hiljem Urmas Ott) ja “Rahvakunstnikud” (1978-89), Andres Vihalem portreteeris teadlasi sarjas “Akadeemikud (1978-90). Hardi Tiiduse “Vana hõbe” (1972-79) ja Lembit Lauri meenutussaade “Stoppkaader“ (1974-87) kuulusid väheste inimlähedaste ajalooesituste hulka.
Publitsistlik käsitlus taandus kiiresti, alles jäi retoorika, illustratiivsus. Ekraanil ilmnesid väsimuse tundemärgid, edukad saatesarjad ammendusid, samaväärseid asemele ei tulnud. Vohama hakkas meelelahutus, mille alustala oli estraadimuusika. Televisioon oli muutunud suurettevõtteks, kus saateid tehti konveiermeetodil. Formaadid väsisid, kuid sarjad püsisid samade nimetuste all 15-20 aastat ja kinnistasid vaataja teadvuses teatud kindlat kujutlust valdkondadest ja nende võimalikest käsitlusviisidest.
Ideoloogilistel põhjustel lõpetati mitmeid sarju, näiteks Kalju Komissarovi noorte diskussiooniklubi “Mõned mõtted” (1973-74), sotsiaalpsühholoogiat tutvustav “Leksikon SP” (1974-75, saatejuht H. Šein, toimetaja M. Mälk).
Sarjas “Kodulinn” (1975-89) kooliõpilastele esitatud üleskutse tulla kokku ja teha korda mõni vanalinna hoov osutus populaarseks, ühised koristamised kujunesid pikaajaliseks noorteaktsiooniks. Üldisem hoiak saates oli vastuastumine lagastatud keskkonnale, vanalinna väärtustamine osutas linnajuhtide nõmedusele ja ametkondlikule tuimusele.
Lastesarjadest olid populaarsed “Mõmmi ja aabits” (1972-76), “Hunt Kriimsilm” (1974-87) ning “Laupäeva õhtul koos isaga” (1978-81, Raivo Järvi, Lilian Põldre, Tiiu Vahi).
Eesti Telefilmis valmis mitmeid olulisi dokumentaalfilme: Mark Soosaare “Kihnu naine” (1973), “ Maised ihad“ (1977), Andres Söödi “Dirigendid“ (1975), “Kuidas portreteerida orelit” (1976, Olav Neuland, Enn Säde), “Igavesti Teie” (1976, L. Lauri, M. Põldre) ja Rein Marani loodusfilmid “Nõialoom”, “Sookured”, “Tavaline rästik”.
Riiulile jäi riiulile Peeter Simmi “Stereo” (1978), sest stsenarist jäi välismaale. Samal põhjusel jäid riiulile A. Söödi filmid “Arvo Pärt novembris 1978” ja “Fantaasia C-duur” (1979), mida seoses helilooja nime ja teoste keelamisega ETV-s ei näidatud.
Eesti Televisioon 1980. aastatel
1980. aastatel oli nõukogude korra kriis juba sügav. Pärast ER-ETV jalgpallimatšile järgnenud noorterahutusi (1980) tugevnes kontroll raadio ja televisiooni üle. Partei ideoloogilise joone tagamine ringhäälingus sai EKP ideoloogiasekretäri R. Ristlaane ja Teleraadiokomiteed detsembris 1981 juhtima pandud A. Kullaste kohustuseks. ETV kavast kadusid otsesaated. Ideoloogilises surutises hakati aastal 1982 isegi “Aktuaalset kaamerat” enne eetriaega salvestama, et seda läbi vaadata ja kontrollida. Elunähtuste sfäär ahenes, huvi inimese vastu rauges, saated muutusid hambutuks. Sari “Foorum” (1972-89), kus küsimustele vastasid ministrid, oli 1980. aastate alguseks irdunud ajastu kesksetest probleemidest, kriitilisi küsimusi ei esitatud. Lõpetati aktiivse autorihoiaku ja kriitilise sisuga arutlussaade “Ajurünnak” (1978-82, R. Järlik, H. Šein). Diskussioon kadus ekraanilt.
Uute saadete hulka lisandusid “Terav pilk” (1981-87, M. Talvik), “Kodukandilood” (1981-93, M. Talvik, Rein Hanson). “Viljaveski” (1982-92, Märt Müür, Mati Narusk, R. Hanson) põhisaate arendusena väljakuulutatud Nunnu konkurss (1983) pöördus otse inimeste poole, kes kasvatasid aedvilja. Fakt, et televisioon kuulutas konkursi kõige suuremale kartulile, kapsale jne, väärtustades aiapidajate elulaadi, äratas elavat vastukaja. H. Šeini “Prillitoosist” (1983-) sai samuti alguse ulatuslikum liikumine (terviseretked, ratastoolide võidusõit). Sari muutus pensionäride omavaheliseks suhtlemiskanaliks, inimesed vahetasid saate kaudu kogemusi ja abistasid üksteist.
Lastesaade “Kõige suurem sõber” (1982, R. Järvi, L. Põldre, T. Vahi) kujunes paljudes peredes kõigi lemmiksaateks, populaarne oli perekond King komöödiast “Kitsas king” (1982-87, Hardi Volmer, Riho Unt, Toivo Köster, Reet Oja). Teleteatris olid menukad eesti kirjandusklassikal põhinevad Ago-Endrik Kerge lavastused “Pisuhänd” (1981), “Kuulsuse narrid” (1982), “Tabamata ime” (1983) ning Gunnar Kilgase lavastatud “Rudolf ja Irma” (1985).
Avati korrespondendipunktid Läänemaal (1980), Moskvas (1982) ning taasavati korrespondendipunkt Kohtla-Järvel (1983). Täiustati retranslaatorite võrku, ehitati uusi telemaste (Viljandi, Kärdla 1980, Kohtla-Järve, Põltsamaa 1984, Sõrve 1985). Rakendati uued tiitrisüntesaatorid ja uue põlvkonna videomakid Kadr 3PM (1981). 1986 valmis ETV II järk ja uus toimetustehoone. Aprillis 1987 toimus läbimurre uude videokaamerate ja –montaaži põlvkonda: saadi BETACAM videokaamerad ja montaažimakid, käiku läks uus uudistekompleks (tähegeneraator FOR-A, uudistestuudio ASB-5 aparatuur). 1988 rakendus telekinoprojektor ADS-1 ja programmaator Amigo, Tartus hakkas tööle videomontaaž. Ehitati uus montaažiruum VMA‑7 Kadr-103 videomakkidega, uus ülekandejaam (C-formaat). 1989 lisandus liikuv ülekandejaam Magnoolia 83A2, Inglise PAL/SECAM-transkooder ja tiitrisüntesaatorid Orion-88M.
Koos muutustega ühiskonnas hakkas 1980. aastate teisel poolel muutuma ka saadete sisu. Ekraanile pääsesid seni varjus olnud sotsiaalsed grupid (puuetega inimesed, represseeritud), muutus ajalookäsitlus. R. Järliku “Viiekümnendad” (1986-1989) oli esimesi ajaloosarju, milles räägiti küüditamisest. Tähelepanuväärne oli prof Juri Lotmani loengusari “Vestlusi vene kultuuriloost” (1986-92), mis läks eetrisse ka KTV ekraanil. Urmas Oti “Teletutvus” (1986-90), mis oli KTV-s ülimenukas, rabas eelkõige toonimuutusega. Ott kasutas intervjueerimisel seltskonnaajakirjanduse põhivõtteid, mis oli uus nii saate külalistele kui ka auditooriumile.
Muutusid uudised ja päevapoliitika käsitlus, televisioon muutus nõukogudeaegsest valvatud alast info edastamise ja ühiste probleemide arutamise kohaks. ETV avatum ja kriitiline suhtumine tegelikkusesse, erinevate ühiskondlike liikumiste ja kultuuriavalikkuse esindajate mõtteavaldused ekraanil kujundasid auditooriumi hoiakuid ka televisiooni enda suhtes. AK vaadatavus tõusis 1985-90 27,2 protsendilt 61,8 protsendini. Koos ühiskondliku tõusuga kerkis esile publitsistika, kõige vaadatavamad sarjad olid “Vaatevinkel” (1985-91; saatejuhid M. Talvik, U. Maasikas), poliitiline debatt “Mõtleme veel” (1987-89; saatejuhid H. Šein, R. Järlik, F. Undusk) ning loodushoidu ja maavarade säästlikku kasutamist väärtustav “Panda” (1986-89; saatejuht Juhan Aare). Panda sari algatas ja toetas fosforiidisõda – võitlust Ida-Virumaale kavandatud fosforiidikaevanduste vastu.
1988. aasta 13. aprilli otsesaates “Mõtleme veel” tuli Edgar Savisaar välja ideega asutada demokraatlik liikumine – rahvarinne. Samas saates moodustati algatusgrupp. 1989. aasta dets lõpetati ametlikult tsensuur ja Moskva saadete kohustuslik edastamine ETV saatekavas, AK eetriajaks sai 21.00.
Taastati teleparoodia “HTV” (1987-88, Vahur Kersna, Toomas Kirss), loodi kultuuri- ja meelelahutusprogramm “Kanal+1” (1989-90), toimusid “Öötelevisiooni” tsüklid (1989-92). ETV pikim saatepäev oli eetris juunis 1990, saatejuhid Urmas Ott, Reet Oja, Mati Talvik, Reet Linna, Hagi Šein, Raul Rebane, Maire Aunaste, Madis Salum, režii Toomas Kimmel, Toivo Köster, Riho Raie.
Telefilmis avasid käsitlemata valdkondi H. Šeini “Ratastoolitants” (1987) puuetega inimestest ja “Lepatriinutalv” (1989) puuetega laste kohtlemisest hooldekodudes. 1988 valmis P. Simmi “Tants aurukatla ümber”. Riiulifilmid hakkasid ekraanile jõudma, Eesti Telefilmis oli neid kogunenud 17, kõige varasem “Liivi rannal” (1966). ETV-s esilinastusid Ü. Tambeki “Rõõmuratas” (1979), V. Karasjovi “Lindpriid” (1971/1989), J. Toominga, V. Aruoja “Lõppematu päev” (1971/1990), P. Simmi “Stereo” (1978/1991).
Televisiooni areng 1990. aastatel
Ühiskondliku tõusuga 1988–91 muutus ETV uudiste- ja poliitikakeskseks, esikohal olid Baltimaade sündmused. Iseseisvumise kriisiaegadel (1990. aasta mai Toompeal, 1991. aasta jaanuari sündmused Vilniuses ja Riias, riigipöördekatse 1991. aasta augustis) kinnistus ETV maine rahvustelevisioonina.
1. jaanuaril 1991 liideti ETV-ga Vabariikliku Raadio ja Televisiooni Keskuse TV- ja filmikompleks ning moodustati iseseisev organisatsioon Eesti Televisioon. 1990. aastal moodustatud reklaami- ja meelelahutussaadete toimetus hakkas uues struktuuris (1991) kandma nimetust Reklaamitelevisioon (RTV). ETV astumine EBU liikmeks (1993) tagas igapäevase rahvusvahelise infovahetuse. Iseseisva tootmisüksusena moodustati Uudiste TV (1993). Paranes nii kodu- kui välissündmuste katmine, regulaarselt hakkasid ilmuma uudislood Saaremaalt (1995), Pärnust (1997), Moskvast, USA-st ja Brüsselist.
1980. aastate lõpus hakati rajama kaabellevivõrke ja hankima satelliitvastuvõtjaid. Kaabellevi arenes esialgu kiiremini Tartus ja Lõuna-Eestis, kuhu Soome TV eetrilevi ei ulatunud. Tallinnas hakati võrke aktiivselt laiendama ja rajama 1994, kui Venemaa kanalite edastamine lõpetati ja venekeelne elanikkond jäi ilma harjumuspärastest programmidest. Aastal 2000 oli umbes 50 protsendil peredest võrguühendus või satelliitside vastuvõtja. Satelliit- ja kaabellevisüsteemide kaudu on kättesaadavate kanalite arv tõusnud kordades.
Hooaeg 1993-1994 tähistab uue perioodi algust Eesti televisiooni arengus: tööd alustas mitu eratelekanalit. Teleturu avanemisega eraettevõtjatele 1993 muutus telemaastik põhjalikult, ETV monopoolne seisund oli lõppenud. Eesti Televisioonil tuli eristuda erakanalitest ja määratleda oma roll avalik-õigusliku televisioonina ning suhted avalikkuse, riigi ja turuga. Selle perioodi ringhäälingupoliitika oli liberaalne ja reguleerimata, ringhäälinguseadus võeti vastu mais 1994.
ETV programmile oli aastatel 1990-1993 tunnuslik tsensuurist vaba ajaloo- ja kultuurikäsitlus ning esimesed muutused hanketoodangus. Ajaloosaated valgustasid eestlust ja eestlaste vabadusvõitlust erinevatel ajaperioodidel. Ajas kaugemaid sündmusi käsitles sari “Isamaa kalender”, “Aeg annab arutust” tõi ekraanile metsavennad ja Nõukogude repressioonide ohvrid. Tsensuurist vabanenud kultuurisaated teadvustasid Eesti kuulumist kristlikku kultuuriruumi (sarjad “Raamatute raamatust” ja “Vana testamendi lood“) ning tõid ekraanile pagulaskirjanikke. Kultuurist kõneles Jaan Kaplinski “Kahekõned”, Eesti teatrikooli arengulugu käsitles “Lennud”. Jaanus Nõgisto lühidokumentaalide sarjad “Eesti nüüdiskunst” ja “Noorte kunstikassett” esitasid kokku 33 nägemust Eesti kunstnikest.
Majandussaated tutvustasid turumajandust, andsid nõu ja julgustasid oma ettevõtte loomisele. Dokumentaalsari “Teateid tegelikkusest“ (1991–99, idee autor ja algataja Katrin Saks) käsitles inimeste toimetulekut ebastabiilses majanduslikus olukorras. Televestlusi jätkas Urmas Oti “Carte blanche” (1992–97), hiljem on ekraanil olnud mitme külalise ja stuudiopublikuga mängulisemaid vestlussaateid. Telemänge hakati järjest rohkem ostma formaadina, populaarseim oli Maire Aunaste (ja hiljem ka Vahur Kersna) juhitud kohtumismäng “Reisile sinuga! “ (1993–98).
Kordumatuid isiksusi avasid dokumentaalfilmid Peeter Mudistist “Igaüks nagu saab“ (1990, Liina Kulles) ja Arvo Pärdist “Siis sai õhtu ja sai hommik“ (1990, Dorian Supin). Vastakaid arvamusi tekitasid Sulev Keeduse “In Paradisum“ (1993) ja M. Põldre “Antsla. Sügis 1993“. Käivitusid seriaalid “Salmonid“ (1993-1995) ja “Õnne 13“ (1993-2005), viimane neist on osutunud läbi aegade kõige populaarsemaks teleseriaaliks (290. osa kevadel 2005). Teleteatri suurprojekt, režissöör Vilja Palmi 13-osaline “Wikmani poisid” (1995, Jaan Krossi romaani ainetel), osutus monumendiks pikaajalisele traditsioonile, mis katkes 1990. aastate teisel poolel. Dokumentaalse autorifilmi väärtustamiseks hakati 1994. aastal kasutama rubriiki “Mark Soosaar soovitab”.
1995 läks ETV täielikult üle Betacam SP standardile. Sügisel 1996 sai ETV uue valguspargi ja digitaaltehnikaga uudistestuudio. Esteetilises mõttes oli see suur muutus – uudiste esitajat raamivad visuaalsed elemendid – tehistaustad, aknad ja ekraani allosas jooksvad tekstid muutsid teleekraani sarnaseks arvutiekraaniga. Iseseisvaks lõiguks eristus ilmateade. Hõlpsalt loetav ilmakaart ja ilmateataja tähtsustas ilmateate samaväärseks muude uudistega. Põhisaatest eraldunud majandusuudised said nimeks “Kapital” (1996). “Kapital” eristus AK diktoritraditsioonist, saate ankur oli ka toimetaja, kes vastutas lugude sisu eest, väärtpaberi- ja rahaturgu kommenteerisid pankade ning investeerimisfondide analüütikud.
Aastatel 1993-1997 valmis kimp Katrin Seppeli jt portreesaateid, autoriseeritud käsitlusi kirjanikest – Madis Kõivust (1993), Gustav Suitsust (1993), Heiti Talvikust (1994), Tõnu Õnnepalust (1995), Indrek Hirvest (1996), Rein Rauast (1996) jpt, Gerda Kordemetsa portreesaateid näitlejatest. Peeter Toominga fotograafiasari (1994-1996). Eesti nüüdiskirjandust analüüsis K. Seppeli “Narratiiv” (1998-1999).
Eesti Ekspressi ja ETV ühissaade “Õhtune ekspress” (1996–99) tähistas uuriva ajakirjanduse ilmumist TV‑sse, saadet iseloomustasid äärmuslikud eksperimendid ja ootamatud teemakäsitlused. Mitmetest “Õhtuse ekspressi” ajakirjanikest on Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas ETV aastaid kõige populaarsema saate “Pealtnägija” autorid (1999-, režissöör Maire Radsin). Kõige rikkalikumalt kasutati digitaalseid pildimanipulatsioone filmiloo tundmisele põhinenud saates “Ffriik!” (1996–99).
Erakanalite tekkega vallandunud seriaalibuumi haripunktil oli ka ETV kavas tippajal Mehhiko teleromaan (“Metsik roos” oli vaadatuim saade 1994). Päevase eetriaja tarvis toodetud seriaalid taandusid tippaja programmist 1997–98, ETV hankeprogrammis on hiljem olnud mitmeid kvaliteetseid BBC draama- ja komöödiasarju.
Erakanalite ja sõltumatute tootjafirmade areng
1. augustil 1993 alustanud RTV ja EVTV jagasid 1993-96 eetriaega samal kanalil. 1996 moodustati nende ning mitme teise ettevõtte osalusel TV 3, mille suurim osanik oli Rootsi meediakompanii Kinnevik (42%). TV 3 programm sisaldas algusaastatel erakanalitest enim omatoodangut, käsitleti päevakajalisi teemasid, arutlema kutsuti poliitikuid (“Risttuli” 1997–98). Komöödiatest oli tähelepanuväärne “M-Klubi” (1996‑98, hiljem jätkus ETV-s). 1998 tõusis uudiste osatähtsus ning muutus nende vorm (põhisaates kolm omavahel vestlevat saatejuhti). TV 3 tunnussaadeteks kujunes “Kahvel” (1998-2002, saatejuhid Kiur Aarma, Hannes Võrno), lõppenud sajandi tähtsündmusi meenutas Enn Eesmaa sari “Sajandi valgus ja varjud” (1999-2001). TV 3 vahendusel jõudis vaatajani USA 1990. aastate seriaaliparemik. Aprillis 1999 tõusis TV 3 vaadatavuselt esimeseks.
Kanal 2 alustas 1. oktoobril 1993. Telejaama minek välisomandusse algas 1995, mil Norra kontsern Schibsted ostis 24 protsenti aktsiatest. Kui Schibsted sai aastal 1998 Eesti Meedia omanikuks (92,5%), muutus Kanal 2 sisuliselt osaks ühest Eesti suuremast meediagrupist. Kanal 2 algusaastatel oli tunda telejaama omaniku Ilmar Taska eelistusi – programmis oli palju Tallinnfilmi toodangut ja maailma tipprežissööride filme. Oli ka intervjuusid poliitikutega (“Fookus”). Erandlik kogu telemaastikul on olnud venekeelne “Subboteja” (1998-) ning lühiformaadiline uudistesaade “Päevapeegel” (1999-2001), milles analüüsiti vaid ühte keskset päevasündmust. Populaarne oli dokumentaalsari “Loomakliinik” (1999-2001, hiljem jätkus ETV-s).
Tallinnas 1995–96 tegutsenud piirkondliku Tipp TV (levi 100 km Tallinnast) pankrotistumisel litsentsi saanud TV 1 (esialgu Eesti Sõltumatu TV) alustas uudiste ja muusikavideotega. Novembrist 1997 laienes TV 1 levi üle Eesti ja käivitus uus saatekava. Populaarsemad saated olid “Maire Aunaste vestlussaade” (1998‑99) ja “Kilpkonn Kipsi lastekas”. TV1 pankrotistus oktoobris 2001.
1990. aastate teisel poolel arenes sõltumatute video- ja filmitootjate sektor. Peamiselt eratelevisioon, kuid osaliselt ka ETV loobus järk-järgult programmi tootmisest koosseisuliste töötajatega ja suunas tellimused järjest enam sõltumatutele produtsendifirmadele. Sõltumatuid produtsendifirmasid ühendav Teletootjate Liit loodi oktoobris 2000. Liitu kuuluvad Filmimees, Highstar OÜ, OÜ Eetriüksus, OÜ Hess-B, OÜ Mixmedia, OÜ Eesti Loodus, OÜ Video Meedia, OÜ Sandstorm, Red Hot Productions OÜ, OÜ Lunavista. Eesti esimese internetitelevisiooni (www.tv.ee), mis ühendas traditsioonilise televisiooni võimalused internetitehnoloogiaga, käivitas Tilde Eesti OÜ detsembris 2000 (tegemist oli eeskätt internetipõhise telesaadete arhiiviga).
Eesti liitumisprotsess Euroopa Liiduga kiirendas Eesti ringhäälinguregulatsiooni ühildamist EL audiovisuaalpoliitikaga. Riigikogus ratifitseeriti piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon ning selle muutmise protokoll (1999). Konventsiooni nõuete rakendamiseks Eestis võttis Riigikogu vastu ringhäälinguseaduse muutmise seaduse (1999). Aprillis 2000 viis Riigikogu ringhäälinguseaduse kooskõlla euronõuetega (määratleti telejaamade nn. Euroopa teoste kvoot ning sõltumatute tootjate nõutav maht teleprogrammis, lisaks sätestati ka omatoodangu nõutav osakaal programmis).
Televisiooni areng 2000. aastatel
Aastaid 2001-2005 iseloomustas avalik-õigusliku ETV ja eraõiguslike TV3 ja Kanal 2 programmi profiilide väljakujunemine ja selgem žanriline eristumine. ETV-s domineeris ajakirjanduslik programm, rahvusvaheline ketijaam TV3 oli valdavalt hankel baseeruv meelelahutuslik kanal ning Kanal 2 samuti valdavalt meelelahutuslik, kuid pakkus mahukamat ja mitmekesisemat eestikeelset programmi.
Sügisel 2001 muutus “Aktuaalse Kaamera” formaat ja kujundus, põhisaatega liitus “Kapital”, diktori mudel asendus uudiseankru mudeliga. Uudiste esitaja ja toimetaja rolli ühtesulamine on tendents, mis on AK-s jätkunud, külaliste intervjueerimine ja korrespondentide otselülitused saates on muutunud AK igapäevaseks komponendiks.
ETV on viimastel hooaegadel taastanud vahepeal katkenud traditsioone. Reedeõhtune teleteatri traditsioon taastus hooajal 2002/03, ka lastesari “Buratino tegutseb jälle” oli märk ühe pikaajalise populaarse traditsiooni taastumisest. ETV ja Eesti Filmi Sihtasutuse ühisel finantseerimisel ning erinevate tootjafirmade teostusena valmis aastatel 2003-2005 sarjas “Eesti lood” nelikümmend pooletunnist dokumentaalfilmi. ETV arengukavas (aastateks 2003-2005) on koostöö sõltumatute filmitootjatega planeeritud jätkuvana. Dokumentaalfilmide väärtustamine on jätkunud rubriigis “Dokkaader”. Maailmapoliitikat käsitlev sari “Välisilm” laiendusena rubriik “Välisilm esitleb” ning kultuuridokumentaale “Muusikatund”.
Ühiskonna arengut käsitles hariva kultuurivestluse vormis kahe tsüklina ilmunud sari “Vita brevis” (2000/2002), popkultuuri erinevatest avaldusvormidest arutleti sarjas “Pult” (2003). Atraktiivse saatejuhiga “OP!” (1999-) on jätkuvalt esindanud popkultuurile orienteeritud kultuurikajastamise viisi. Populaarsust on kogunud hariva suunitlusega Parlament (2002-) ja päevapoliitikat käsitlev stuudiodebatt “Foorum” (2002-). Trükiväljaannete huvist asutada väljaande televariant andis tunnistust ajalehe KesKus (2003-05) teleajakiri. Kõige populaarsem saade läbi vaadeldava perioodi on olnud “Pealtnägija”.
Kanal 2 esiletõus on viimastel hooaegadel olnud tähelepanuväärne. “Uued uudised” (2001-2004) asendus telemagasiniga “Reporter” (2004-), milles uudiseid, sport, ilmateade, politseisõnumid ning sündmuse- ja persoonikesksed olemuslood koondusid ühe programmi raamesse. Meelelahutuse žanriline spekter on Kanal 2‑s olnud mitmekesine: komöödiaseriaal “Me saame hakkama!” (2000-2002), pilasaade “Ärapanija” (2003-), U. Oti show “Happy Hour” (2003-).
TV 3 tõi Eestisse maailma ühe populaarsema telemängu “Kes tahab saada miljonäriks?” ning 1990. aastate teisel poolel esile kerkinud seiklusmängu “Robinsonid” (2000). TV3 hankeprogrammi tugevuseks olid endiselt suhteliselt kallid uued sarjad, mis jõudsid ekraanile samal ajal kui mujal sama keti (Viasat) programmides. Kodumaine seebisari “Kodu keset linna” (2003-) on kogunud jätkuvalt populaarsust.
Alates 1. jaanuarist 2003 võttis TNS EMOR kasutusele telemõõdikute süsteemi, mis fikseerib auditooriumi telekäitumise senisest täpsemini. 2004. aasta algul ühendas EMOR telemõõdikute uuringud auditooriumi hoiakute ja väärtussüsteemide kvalitatiivuuringutega RISC. Tulemuseks oli nn TeleRisk metoodika, mis võimaldab põhjalikumalt analüüsida meediavajadusi, auditooriumi ja teleprogrammi seoseid.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel valmis digitaalringhäälingu arendamise kontseptsioon, mille kiitis heaks Vabariigi Valitsus 15. juunil 2004. Digitaalringhäälingule üleminek on selle dokumendi kohaselt kavandatud hiljemalt aastaks 2015.