Aune Unt. 2005

Televisiooni eellugu ja algus 1950. aastatel

Pildilise kujutise edastamisest eetri kaudu kirjutati ajakirjas Raadio 1920. aastatel, kasutusele võeti sõna televisioon. Esimene ulatus­likum televisiooni­käsitlus “Kaugnägemine. Pilditelegraaf ja kaugkino” (sari Elav teadus nr. 29) ilmus aastal 1934. Esimese vastuvõtja konst­rueeris 1930. aastal V. Jaakson. Raadio­amatööridel õnnestus 1930. aastatel vastu võtta telepilti Moskvast, Londonist ja Berliinist. Tallinna rahvaülikoolis loodud televisiooni õppering (1936) korraldas avalikke telesaadete vaatamisi. Raadioamatööride näitusel 1948 eksponeeriti A. Sillarti ULL-saatja antenni projekti, mida sai kasutada ka TV-saat­jana, 1949 valmis tal televisioonisaatja ja -vastuvõtja projekt.

1953. aastal tegi NSVL MN otsuse telekeskuse rajamiseks Tallin­nas­se. Eestis juhtis televisiooni loomist ENSV Kultuuri­ministee­riumi Raadioinformatsiooni Peavalitsus. Tallinna Televisioonistuudio asu­tati NSVL kultuuriministri käsk­kirjaga 29. juunil 1955. Esimene saade anti eetrisse 19. juulil 1955, selleks ajaks oli püstitatud Tallinna tele­mast. Sama aasta lõpuks paigaldati esimene seeria­viisiliselt toodetud teleseadmestik NSV Liidus (TTS-5). Programmi leviala laienes kiires­ti: 1956 ehitati retranslaatorid Tartusse, Pärnusse, Kohtla-Järvele, Viljandisse ja Sillamäele. Aprillis 1957 valmis Tartu telemast.

Algselt allus Tallinna Televisioonistuudio NSV Liidu Kultuuriminis­teeriu­mile, 1957 viidi telestuudio vabariiklikku alluvusse ning loodi ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee. Stuudio direktori kohusetäitja oli esialgu Vladimir Ivanov, alates 17. detsembrist 1955 määrati direk­toriks Leopold Piip, kes juhtis tele­visiooni 17 aastat (kuni 30.detsemb­rini 1971). 1956. aastal moodustati esimesed toimetused ja abi­teenistused. Kevadeks 1957 oli loodud 6 toimetust, saatesektor, mit­med audiovisuaal- ja abiteenuste osakonnad ja organisatsiooni tugi­­struktuurid. Moodustati juhtimisorganid: stuudio kunstinõukogu ja kolleegium, komitee telesaadete nõukogu.

Nagu mujal, nii ka Eestis mängis televisiooni kujunemisel olulist rolli raadio. Tallinna Televisioonistuudio esimene tootmisbaas rajati raadiomajja, kuhu televisioon jäi kümneks aastaks. Ühest 98 m2 tele­stuudioks kohandatud raadio­stuudiost mindi otse eetrisse nii uudiste kui telelavastustega. Alustati kahe kaameraga, veidi hiljem lisandus kaks ülekandekaamerat. Ülekandekaamerad võimaldasid teha saateid ka samas majas asuvast Raadioteatrist.  Reportaaži­deks kasutati liikuvat ülekandejaama, esimene teleülekanne kolme kaameraga liikuva ülekandejaamaga tehti 1956. aasta lõpus. Sündmuste jäädvustamiseks kasutati fotosid ja filmilinti. Hangiti lai­filmikaamerad (1956) ja kitsasfilmikaamerad (1957), mis võimaldasid teha juurde­võtteid lavastustele, uudistele ning toota filmikroonikat.

11. märtsil 1956 eetrisse antud esimene uudisteprogramm “Nädala­sündmuste ringvaade” ilmus esialgu paar korda kuus. Nime­tus “Aktuaalne kaamera” võeti kasutusele 1957. aastal, igapäeva­seks muutus AK 1958. aasta oktoobris. Uudiste pildiline materjal koos­nes valdavalt fotodest, filmi oli vähe, seda jätkus üksikute sünd­muste ülesvõtmiseks. Ülesehituselt sarnanes uudiste­saade kinoring­vaatega, milles palad käsitlesid kindlaid valdkondi: tööstust, põllu­majandust, kultuuri. Valdkonna tähtsuse määras ideoloogia, mitte sündmuse uudisväärtus.

Programmi liigitamisel kujunes põhimõisteks saade, mis tulenevalt juurde­võteteks eraldatud filmilindi limiteeritud kogusest kujunes sage­li stuudio­kesk­seks. Liikuva ülekandejaamaga edastati spordi­võistlusi, kontserte ja teatri­eten­du­si. Dokumentaalsaated olid eetris otsereportaažidena, telelavastusi ja estraadi­sketše esitati stuudios otse kaamerasse, nagu teatrietendust otse publikule.

Esimesed saatesarjad olid “Teadus ja tehnika”, “Kirjandus. Kunst. Muusika”, “Noor pioneer”,  “Sotsialistlik põllumajandus”. Populaar­teaduslik vestlus “Maailma kaardi kohal” muutus regulaarseks välis­poliitika kommentaariks. Sport kujunes kiiresti oluliseks valdkonnaks: 1956 sai alguse malesaade, “Spordimärkmik” kujunes 1957. aastal iganädalaseks sarisaateks. Kirjandusõhtute traditsioonile pani aluse H. Heine 100. surma-aastapäeva aktuse ülekanne Raadioteatrist (1956). Haridussaated said programmis kindla koha: 1956 algas sari “Abiks õppetööle”, 1959 “Teleülikool”, 1960 “Telekool”.

Teledraamat on Eesti Televisioonis traditsiooniliselt nimetatud teleteatriks. 1956. aasta märtsis etendunud Leo Martini lavastust “Nimekiri” (E. Vilde jutustuse järgi) loetakse teleteatri alguseks. Järgnes I. Franko “Vahimajake nr. 27”, milles kasutati ka filmitud juurdevõtteid (L. Martin ja Grigori Kromanov). Filmitud materjali põhjal valmis G. Kromanovil samanimeline lühimängufilm (1956). Artur Rinne lavastas esimese muusikalise komöödia “Muinasjutt kevadest” (1959). Üks populaarsemaid telelavastusi oli A. Dietli “Seasaba­kesed” (1960, Virve Aruoja), seda mängiti kolm korda. V. Aruoja tele­lavastuse “Näitleja Joller” (1960) tarbeks filmitud materjali põhjal valmis esimene täispikk telemängufilm NSV Liidus. Samal perioodil kuju­nes lasteteatri traditsioon, mille eestvedaja Uno Leies on nuku­sarju teinud kokku üle 600 osa. Lastelavastused koondusid sari­vormiks juba esimestel aastatel, näiteks “Võluraamat” (1956-1961, Ants Kivirähk).

Eesti Televisioon 1960. aastatel

1960. aastate alguses muutus televisiooni ideoloogilis-poliitiline roll, televisioon lakkas olemast uus tehniline ime. Alates 1962. aasta algusest transleeriti programmis iga päev Kesktelevisiooni saateid, mis kestis 28 aastat. Algas programmivahetus teiste liiduvabariikide telestuudiotega, tehti saateid Inter­visioonile. Oluline samm televi­siooni arenguloos oli programmi peatoimetuse loomine 1963: tekkis teletootmist korraldav ja planeeriv laialdaste volitustega lüli, mis eten­das otsustavat rolli telestuudio muutumisel plaanipäraselt tegutse­vaks tootmisorganisatsiooniks.

Oluliselt laienesid televisiooni otseülekannete võimalused: 1962 – Tartust, 1964 – Narvast, Kohtla-Järvelt, Viljandist, Valgast ja Võrust, 1965 – Pärnust. Tartus alustas 1963. aastal tööd ülekandejaam, loodi korrespondendipunkt, mis 1968. aastal sai peatoimetuseks. Lennart Klink konstrueeris portatiivse saatejaama, mis vahejaamana laiendas ülekandekohtade geograafiat. Orissaare telemasti valmi­mine 1965. aastal muutis ETV nähtavaks peaaegu kogu Eestis. Sünkroon­­heli salvestamiseks konstrueeris Leiger Põldma ainulaadse lahendusega sünkroon­kaamera AK-16 ja perforibaga magnetofoni (1961), Mihkel Kärner käsikaamera. Kevadest 1964 hakati võtteid tege­ma esimese sünkroon­kaameraga. Telerite arv kodudes kasvas kiiresti, 1967. aastal arvestati auditooriumi maksimaalseks suuruseks 50% elanikest.

Suvel 1965 kolis televisioon Raadiomajast uude Telemajja. Avaras telemajas oli kolm stuudiot, suurim 300 m², vajalikud toimetuse- ja tehni­lised ruumid. Tallinna Televisioonistuudio hakkas kandma nime­tust Eesti Televisioon, filmitootmine koondati iseseisvasse alajaotu­sesse Eesti Telefilm. Olulisim tehniline uuendus oli videoaparatuuri kasutuselevõtt, esimene videosalvestus tehti septembris 1965, video­makilt anti esimene saade eetrisse juunis 1966 (70 mm laiuse lindiga statsionaarne seade KMZ-6). Tele- ja filmireklaami tootmiseks asutati 1967. aastal Eesti Reklaamfilm. Mitmed meelelahutussaated ETV programmis kandsid ERFi firmamärki.

Aastaid 1965-69 on määratletud telepublitsistika ja dokumentalis­tika kõrgperioodina ETV-s. Tunnuslikuks kujunes reportaaž, valmis mitu märkimis­väärset dokumentaalfilmi. Kerkisid esile reporterid Rein Karemäe ja Valdo Pant – esimesed telestaarid, kelle nimed hakkasid saateid “müüma”.

Rein Karemäe ja G. Kromanov otsisid varjatud kaamera ja lavas­tatud situatsioonide abil vastust küsimusele “Missugused me oleme?” (1965). Need avalikud sotsiaalsed provokatsioonid muutusid hiljem legendaarseteks. Ka Ene Hioni ja Valdo Pandi “Reportaaž mitte millestki” (1965) sisaldas mängulisi eksperimente (näiteks küsiti juhuslikult möödujalt raha laenuks). Sarja “Võõrastele sissekäik keela­tud” (1965-68) tegi Karemäe kohtades, kuhu niisama ei pääse: operatsioonisaalis, sünnitusmajas, vanglas, kaevanduses. Elamu­ehitusega tegeles “Kolmnurk” (1965-66), mida samuti ilmestasid Karemäe provotseeritud sündmused. Karemäe reportaažid olid teravad, aktiivselt tegelikkusesse sekkuvad, intervjuud intensiivsed.

 Ajaloosarjas “Täna 25 aastat tagasi” (1966-70, 313 saadet) tõi V. Pant ekraanile II maailmasõja sündmused. Sarja helikujundus – metro­noomi tiksumine – oli tuttav Pandi varasemast raadiosarjast. Stuudio­kujundus oli ETV ajaloos uus sõna: põrandat kattis Euroopa kaart (kunstnik Linda Andreste), mis muutis kogu stuudio saate mängu­­ruumiks. Pant oli mobiilne saatejuht, jalutas vabalt üle kujutatud rinde­joone ja nihutas seda kaardikepiga edasi-tagasi, vastavalt sõja­sündmuste kulgemisele. See oli visuaalselt võimas esitus, milles oli paras annus mängulisust.

Pandi saated olid tempokad, tema sõna­seadmisoskus – ootama­tud pöörded ja detailinägemine erinevate valdkondade kokku­sidu­misel, entsüklo­peedilised teadmised ning erakordselt kiire reageeri­mis­võime olid tema saadete tiheduse ja haaravuse aluseks. Peami­selt Pandi ja Karemäe töö põhjal kujunes ETV juhtivaks publitsistika­keskuseks N. Liidus.

Telemängu kui populaarse žanri tõi avalikkuse vaatevälja Soome-Eesti ühisviktoriin “Naapurivisa” (1966‑70), akadeemilistele tead­mistele orienteeritud võistkonnamäng, milles osalesid tuntud isikud. Moidela Tõnissoni naisteajakiri “NB!” (1966-71, 90 saadet)  käsitles elulaadi, kodu, moodi. Sarjas kombineerusid meelelahutus ja hariv, nõu­andev pool. Ruth Karemäe arutles sarjas “Silmast silma” (1967‑70) perekonna ja inimsuhete teemadel. Helgi Oidermaa ja Rein Karemäe draamasari “Mis Koosta peres uudist?” (1965-73, režissöör Tõnis Kask) keskendus maaelu probleemidele. Piret Saluri intervjueeris arste sarjas “Contra Mortem”, meelelahutuslikumaid vestlusi tuntud inimestega esitas Noortestuudio sari “Autogrammi annab” (1965-68). Lauluvõistluse traditsioonile pani aluse “Horos­koop” (1968-73), laste lauluvõistlusele “Entel-tentel” (1968-70). Leo Soonpää kunstivestluste sari “Ars longa…” (1968-78) lõi pretsedendi hariva kultuurisaate populaarsusest.

Iseseisvunud Eesti Telefilmi maht kasvas kiiresti: 1966–70 loodi 90 filmi (valdavalt dokumentaal- ja muusikafilmid, kuid ka 7 mängu­filmi). Portree­filmidesse jäädvustati paljusid näitlejaid, lauljaid, muu­sikuid (G. Ots, G. Erne­saks). Poleemikat tekitas “Meie Artur” (1968, G. Kromanov, Mati Põldre). Kromanov tõi A. Rinne karakteri esile kogu selle vastuolulisuses. Film keskendus inimese ja olude suhtele, laulja rollile ajas. “Mina ise” (1969, R. Karemäe, V. Koppel, M. Põldre) esitas Muhu kalurite suhteid nõukogude võimuga tavatult otsekohe­sel viisil. “Meie Artur” ja “Mina ise” on eredamad 1960. aastate sula tähised Eesti Telefilmi dokumentalistikas. Mängufilmi arengus eristus žanrina komöödia, Sulev Nõmmiku “Mehed ei nuta” (1968) ja lühi­seriaali formaat, T. Kase 3-osaline “Pimedad aknad” (1968).

Eesti Televisioon 1970. aastatel

Üldist meeleolumuutust ühiskonnas, mis järgnes 1968. aasta Praha sündmustele, tunnetas ennekõike loominguline intelligents. Senine lootus ühiskonnakorraldust muuta asendus üha süveneva võõrandumisega, levis mõiste stagnatsioon. 1970. aastate ajakirjan­duses läks suur osa energiast võitlusele elementaarsete tõdede eest. EKP KK võttis vastu mitmeid otsuseid ETV tegevuse kohta. Põhi­süüdistus oli saadete nõrk ideoloogiline suunitlus, apoliitilisus ja subjektivism. Suurenes nomenklatuursete, EKP tellimussaadete osa­kaal. Tähtsustus toimetaja roll, autor ja režissöör taandusid – kunsti­kriteeriumid taandusid ideoloogiliste nõudmiste ees.

1970. aastal muudeti ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee liidulis-vabariiklikuks. 1971. aasta jaanuaris lülitati Kesktelevisiooni infoprogramm “Vremja” regulaarse saatena ETV programmi, hiljem lisandus kohustuslikke saateid veel. Samal aastal (1971) läks Soo­mes käiku uus, kõrgem telemast, mis tagas Soome TV levi 50 prot­sendile Eesti elanikest.

Järgnesid tõsised tsensuuriilmingud: riiulile jäid (käsk oli filmid hävitada) Vladimir Karasjovi “Lindpriid” (1971), 4-osaline seriaal revolutsionääride elust, kuna film esitas revolutsionääre kõhklejatena ning V. Aruoja, Jaan Toominga ekspressiivse visuaalse kujundikeele­ga film “Lõppematu päev” (1972).

Tehnilises arengus algas üleminekuperiood värvitelevisioonile (ENSV MN määrus 10. nov 1971), ETV oma värvisaade oli esimest korda eetris 30. dets 1972 (ETV programmi täielik üleminek värvi­televisioonile kestis kuni 1981. aasta lõpuni). Kitsasfilmitehnoloogias hakati negatiivfilmi asemel kasutama mustvalget (1972) ja värvilist (1973) positiivfilmi. Arenes videotehnika, võeti kasutusele montaaži­komplektid Kadr 3 (1973), Kadr 3P (1974), liikuv videomakk Kadr 3PM (1976). 28. juunil 1977 alustas tööd Eestis ehitatud salvestus­jaam Kaktus, esimene sellelaadne kahe BOSCHi kaamera ja Ampex videomakiga salvestus­jaam NSVL-is.

Tööd alustasid esimesed NL-s toodetud värviülekandejaamad Magnoolia I (1978) ja II (1979), Tartu stuudios värvisalvestusjaam Krookus (1979). Juulis 1979 saadi 1tollise lindiga teleajakirjaniku komplekt BOSCH (käsikaamera ja akudel töötav videomakk), millega töötati olümpia purjeregatil Tallinnas. Spordiülekannete võimalusi laiendas kordusvideomaki AMPEX HS 100 kasutuselevõtt.

20. detsembril 1979 anti käiku uus Tallinna teletorn ja juunis 1980 Pirita lokaalne telekeskus olümpia purjeregati edastamiseks. Sep­temb­ris 1980 algasid ETV uue stuudiokompleksi ehitustööd.

1970. aastatel kerkis esile teleajakirjanike uus põlvkond: Mati Talvik, Toomas Uba, Rein Järlik, Enn Eesmaa, Mati Narusk, Hagi Šein, Ela Tomson, Kalle Mihkels jpt. Suurte tegijate hulka jõudis M. Talvik, kes oli edukas nii informatiivses meelelahutuses – “Käokava” (1971-72), “Palav puder” (1973-75) – kui ka publitsistikas – “Peegel­programm” (1970-71), “Aeg luubis” (1972-89), “Oma silmaga” (1974-78). E. Eesmaa tegi pikki portreesaateid populaar­sete ja välja­paistvate inimestega “Estraaditähestik” (1976-89, hiljem Urmas Ott) ja “Rahvakunstnikud” (1978-89), Andres Vihalem portre­teeris tead­lasi sarjas “Akadeemikud (1978-90). Hardi Tiiduse “Vana hõbe” (1972-79) ja Lembit Lauri meenutussaade “Stoppkaader“ (1974-87) kuulusid väheste inimlähedaste ajalooesituste hulka.

Publitsistlik käsitlus taandus kiiresti, alles jäi retoorika, illustratiiv­sus. Ekraanil ilmnesid väsimuse tundemärgid, edukad saatesarjad ammendusid, sama­väärseid asemele ei tulnud. Vohama hakkas meele­­lahutus, mille alustala oli estraadimuusika. Televisioon oli muutunud suurettevõtteks, kus saateid tehti konveiermeetodil. Formaadid väsisid, kuid sarjad püsisid samade nimetuste all 15-20 aastat ja kinnistasid vaataja teadvuses teatud kindlat kujutlust vald­kondadest ja nende võimalikest käsitlusviisidest.

Ideoloogilistel põhjustel lõpetati mitmeid sarju, näiteks Kalju Komissarovi noorte diskussiooniklubi “Mõned mõtted”  (1973-74), sotsiaalpsühholoogiat tutvustav “Leksikon SP” (1974-75, saatejuht H. Šein, toimetaja M. Mälk).

Sarjas “Kodulinn”  (1975-89) kooliõpilastele esitatud üleskutse tulla kokku ja teha korda mõni vanalinna hoov osutus populaarseks, ühised koristamised kujunesid pikaajaliseks noorteaktsiooniks. Üldisem hoiak saates oli vastuastumine lagastatud keskkonnale, vanalinna väärtustamine osutas linnajuhtide nõmedusele ja amet­kondlikule tuimusele.

Lastesarjadest olid populaarsed “Mõmmi ja aabits” (1972-76), “Hunt Kriimsilm” (1974-87) ning “Laupäeva õhtul koos isaga” (1978-81, Raivo Järvi, Lilian Põldre, Tiiu Vahi).

Eesti Telefilmis valmis mitmeid olulisi dokumentaalfilme: Mark Soosaare “Kihnu naine” (1973), Maised ihad“ (1977), Andres Söödi “Dirigendid“ (1975), “Kuidas portreteerida orelit” (1976, Olav Neuland, Enn Säde), “Igavesti Teie” (1976, L. Lauri, M. Põldre) ja Rein Marani loodusfilmid “Nõialoom”, “Sookured”, “Tavaline rästik”.

Riiulile jäi riiulile Peeter Simmi “Stereo” (1978), sest stsenarist jäi välismaale. Samal põhjusel jäid riiulile A. Söödi filmid “Arvo Pärt novembris 1978” ja “Fantaasia C-duur” (1979), mida seoses helilooja nime ja teoste keelamisega ETV-s ei näidatud.

Eesti Televisioon 1980. aastatel

1980. aastatel oli nõukogude korra kriis juba sügav. Pärast ER-ETV jalg­pallimatšile järgnenud noorterahutusi (1980) tugevnes kontroll raadio ja tele­visiooni üle. Partei ideoloogilise joone tagamine ringhäälingus sai EKP ideoloogia­sekretäri R. Ristlaane ja Teleraadio­komiteed detsembris 1981 juhtima pandud A. Kullaste kohustuseks. ETV kavast kadusid otsesaated. Ideoloogilises surutises hakati aas­tal 1982 isegi “Aktuaalset kaamerat” enne eetriaega salvestama, et seda läbi vaadata ja kontrollida. Elunähtuste sfäär ahenes, huvi ini­mese vastu rauges, saated muutusid hambutuks. Sari “Foorum” (1972-89), kus küsimustele vastasid ministrid, oli 1980. aastate algu­seks irdunud ajastu kesksetest probleemidest, kriitilisi küsimusi ei esitatud. Lõpetati aktiivse autori­hoiaku ja kriitilise sisuga arutlussaade “Ajurünnak” (1978-82, R. Järlik, H. Šein). Diskussioon kadus ekraanilt.

Uute saadete hulka lisandusid “Terav pilk” (1981-87, M. Talvik), “Kodu­kandilood” (1981-93, M. Talvik, Rein Hanson). “Viljaveski” (1982-92, Märt Müür, Mati Narusk, R. Hanson) põhisaate arendu­sena väljakuulutatud Nunnu konkurss (1983) pöördus otse inimeste poole, kes kasvatasid aedvilja. Fakt, et televisioon kuulutas konkursi kõige suuremale kartulile, kapsale jne, väärtustades aia­pidajate elulaadi, äratas elavat vastukaja. H. Šeini “Prillitoosist” (1983-) sai samuti alguse ulatuslikum liikumine (terviseretked, ratastoolide võidusõit). Sari muutus pensionäride omavaheliseks suhtlemis­kanaliks, inimesed vahetasid saate kaudu kogemusi ja abistasid üksteist.

Lastesaade “Kõige suurem sõber” (1982, R. Järvi, L. Põldre, T. Vahi) kujunes paljudes peredes kõigi lemmiksaateks, populaarne oli perekond King komöödiast “Kitsas king” (1982-87, Hardi Volmer, Riho Unt, Toivo Köster, Reet Oja). Teleteatris olid menukad eesti kirjandusklassikal põhinevad Ago-Endrik Kerge lavastused “Pisu­händ” (1981), “Kuulsuse narrid” (1982), “Tabamata ime” (1983) ning Gunnar Kilgase lavastatud “Rudolf ja Irma” (1985).

Avati korrespondendipunktid Läänemaal (1980), Moskvas (1982) ning taasavati korrespondendipunkt Kohtla-Järvel (1983). Täiustati retranslaatorite võrku, ehitati uusi telemaste (Viljandi, Kärdla 1980, Kohtla-Järve, Põltsamaa 1984, Sõrve 1985). Rakendati uued tiitri­süntesaatorid ja uue põlvkonna video­makid Kadr 3PM (1981). 1986 valmis ETV II järk ja uus toimetustehoone. Aprillis 1987 toimus läbi­murre uude videokaamerate ja –montaaži põlvkonda: saadi BETA­CAM videokaamerad ja montaažimakid, käiku läks uus uudiste­kompleks (tähegeneraator FOR-A, uudistestuudio ASB-5 aparatuur). 1988 rakendus tele­kino­projektor ADS-1 ja programmaator Amigo, Tartus hakkas tööle video­montaaž. Ehitati uus montaažiruum VMA‑7 Kadr-103 videomakkidega, uus üle­kandejaam (C-formaat). 1989 lisan­dus liikuv ülekandejaam Magnoolia 83A2, Inglise PAL/SECAM-transkooder ja tiitrisüntesaatorid Orion-88M.

Koos muutustega ühiskonnas hakkas 1980. aastate teisel poolel muutuma ka saadete sisu. Ekraanile pääsesid seni varjus olnud sotsiaalsed grupid (puuetega inimesed, represseeritud), muutus ajalookäsitlus. R. Järliku “Viiekümnendad” (1986-1989) oli esimesi ajaloosarju, milles räägiti küüditami­sest. Tähelepanuväärne oli prof Juri Lotmani loengusari “Vestlusi vene kultuuri­loost” (1986-92), mis läks eetrisse ka KTV ekraanil. Urmas Oti “Teletutvus” (1986-90), mis oli KTV-s ülimenukas, rabas eelkõige toonimuutusega. Ott kasu­tas intervjueerimisel seltskonnaajakirjanduse põhivõtteid, mis oli uus nii saate külalistele kui ka auditooriumile.

Muutusid uudised ja päevapoliitika käsitlus,  televisioon muutus nõukogude­aegsest valvatud alast info edastamise ja ühiste prob­leemide arutamise kohaks. ETV avatum ja kriitiline suhtumine tegelik­ku­sesse, erinevate ühiskondlike liikumiste ja kultuuri­avalikku­se esindajate mõtteavaldused ekraanil kujundasid auditooriumi hoiakuid ka televisiooni enda suhtes. AK vaadatavus tõusis 1985-90 27,2 protsendilt 61,8 protsendini. Koos ühiskondliku tõusuga kerkis esile publitsistika, kõige vaadatavamad sarjad olid “Vaatevinkel” (1985-91; saatejuhid M. Talvik, U. Maasikas), poliitiline debatt  “Mõtleme veel” (1987-89; saatejuhid H. Šein, R. Järlik, F. Undusk) ning loodus­hoidu ja maavarade säästlikku kasutamist väärtustav  “Panda” (1986-89; saatejuht Juhan Aare). Panda sari algatas ja toetas fosforiidisõda – võitlust Ida-Virumaale kavandatud fosforiidi­kaevanduste vastu.

1988. aasta 13. aprilli otsesaates “Mõtleme veel” tuli Edgar Savisaar välja ideega asutada demokraatlik liikumine – rahvarinne. Samas saates moodustati algatusgrupp. 1989. aasta dets lõpetati ametlikult tsensuur ja Moskva saadete kohustuslik edastamine ETV saatekavas, AK eetriajaks sai 21.00.

Taastati teleparoodia “HTV” (1987-88, Vahur Kersna, Toomas Kirss), loodi kultuuri- ja meelelahutusprogramm “Kanal+1” (1989-90), toimusid “Öötelevisioo­ni” tsüklid (1989-92). ETV pikim saatepäev oli eetris juunis 1990, saatejuhid Urmas Ott, Reet Oja, Mati Talvik, Reet Linna, Hagi Šein, Raul Rebane, Maire Aunaste, Madis Salum, režii Toomas Kimmel, Toivo Köster, Riho Raie.

Telefilmis avasid käsitlemata valdkondi H. Šeini “Ratastoolitants” (1987) puuetega inimestest ja “Lepatriinutalv” (1989) puuetega laste kohtlemisest hooldekodudes. 1988 valmis P. Simmi “Tants aurukatla ümber”. Riiulifilmid hakkasid ekraanile jõudma,  Eesti Telefilmis oli neid kogunenud 17, kõige varasem “Liivi rannal” (1966). ETV-s esi­linastusid Ü. Tambeki “Rõõmuratas” (1979), V. Karasjovi “Lindpriid” (1971/1989), J. Toominga, V. Aruoja “Lõppematu päev” (1971/1990), P. Simmi “Stereo” (1978/1991).

Televisiooni areng 1990. aastatel

Ühiskondliku tõusuga 1988–91 muutus ETV uudiste- ja poliitika­keskseks, esikohal olid Baltimaade sündmused. Iseseisvumise kriisi­aegadel (1990. aasta mai Toompeal, 1991. aasta jaanuari sündmu­sed Vilniuses ja Riias, riigipöördekatse 1991. aasta augustis) kinnis­tus ETV maine rahvustelevisioonina.

1. jaanuaril 1991 liideti ETV-ga Vabariikliku Raadio ja Televisiooni Keskuse TV- ja filmikompleks ning moodustati iseseisev organisat­sioon Eesti Televisioon. 1990. aastal moodustatud reklaami- ja meele­­lahutussaadete toimetus hakkas uues struktuuris (1991) kand­ma nimetust Reklaamitelevisioon (RTV). ETV astumine EBU liikmeks (1993) tagas igapäevase rahvusvahelise infovahetuse. Iseseisva tootmisüksusena moodustati Uudiste TV (1993). Paranes nii kodu- kui välissündmuste katmine, regulaarselt hakkasid ilmuma uudislood Saaremaalt (1995), Pärnust (1997), Moskvast, USA-st ja Brüsselist.

1980. aastate lõpus hakati rajama kaabellevivõrke ja hankima satelliitvastu­võtjaid. Kaabellevi arenes esialgu kiiremini Tartus ja Lõuna-Eestis, kuhu Soome TV eetrilevi ei ulatunud. Tallinnas hakati võrke aktiivselt laiendama ja rajama 1994, kui Venemaa kanalite edas­tamine lõpetati ja venekeelne elanikkond jäi ilma harjumus­päras­test programmidest. Aastal 2000 oli umbes 50 protsendil pere­dest võrgu­ühendus või satelliitside vastuvõtja. Satelliit- ja kaabel­levi­­süsteemide kaudu on kättesaadavate kanalite arv tõusnud kordades.

Hooaeg 1993-1994 tähistab uue perioodi algust Eesti televisiooni arengus: tööd alustas mitu eratelekanalit. Teleturu avanemisega eraettevõtjatele 1993 muutus telemaastik põhjalikult, ETV monopool­ne seisund oli lõppenud. Eesti Televisioonil tuli eristuda era­kanalitest ja määratleda oma roll avalik-õigusliku televisioonina ning suhted avalik­kuse, riigi ja turuga. Selle perioodi ringhäälingu­poliitika oli libe­raal­ne ja reguleerimata, ringhäälinguseadus võeti vastu mais 1994.

ETV programmile oli aastatel 1990-1993 tunnuslik tsensuurist vaba ajaloo- ja kultuurikäsitlus ning esimesed muutused hanke­toodangus. Ajaloosaated valgustasid eestlust ja eestlaste vabadus­võitlust erinevatel ajaperioodidel. Ajas kaugemaid sündmusi käsitles sari “Isamaa kalender”, “Aeg annab arutust” tõi ekraanile metsa­vennad ja Nõukogude repressioonide ohvrid. Tsensuurist vabanenud kultuurisaated teadvustasid Eesti kuulumist kristlikku kultuuriruumi (sarjad “Raamatute raamatust” ja “Vana testamendi lood“) ning tõid ekraanile pagulaskirjanikke. Kultuurist kõneles Jaan Kaplinski “Kahe­kõned”, Eesti teatrikooli arengulugu käsitles “Lennud”. Jaanus Nõgisto lühidokumentaalide sarjad “Eesti nüüdiskunst” ja “Noorte kunstikassett” esitasid kokku 33 nägemust Eesti kunstnikest.

Majandus­saated tutvustasid turumajandust, andsid nõu ja julgustasid oma ettevõtte loomisele. Dokumentaalsari “Teateid tegelikkusest“ (1991–99, idee autor ja algataja Katrin Saks) käsitles inimeste toimetulekut ebastabiilses majanduslikus olukorras. Tele­vestlusi jät­kas Urmas Oti “Carte blanche” (1992–97), hiljem on ekraanil olnud mitme külalise ja stuudiopublikuga mängulisemaid vestlus­saateid. Tele­mänge hakati järjest rohkem ostma formaadina, populaarseim oli Maire Aunaste (ja hiljem ka Vahur Kersna) juhitud kohtumismäng “Reisile sinuga! “ (1993–98).

Kordumatuid isiksusi avasid dokumentaalfilmid Peeter Mudistist “Igaüks nagu saab“ (1990, Liina Kulles) ja Arvo Pärdist  “Siis sai õhtu ja sai hommik“ (1990, Dorian Supin). Vastakaid arvamusi tekitasid Sulev Keeduse “In Para­disum“ (1993) ja M. Põldre “Antsla. Sügis 1993“. Käivitusid seriaalid “Salmonid“ (1993-1995) ja  “Õnne 13“ (1993-2005), viimane neist on osutunud läbi aegade kõige populaarsemaks teleseriaaliks (290. osa kevadel 2005). Teleteatri suurprojekt, režissöör Vilja Palmi 13-osaline “Wikmani poisid” (1995, Jaan Krossi romaani ainetel), osutus monumendiks pikaajalisele traditsioonile, mis katkes 1990. aastate teisel poolel. Dokumentaalse autorifilmi väärtustamiseks hakati 1994. aastal kasutama rubriiki “Mark Soosaar soovitab”.

1995 läks ETV täielikult üle Betacam SP standardile. Sügisel 1996 sai ETV uue valguspargi ja digitaaltehnikaga uudistestuudio. Esteeti­lises mõttes oli see suur muutus – uudiste esitajat raamivad visuaal­sed elemendid – tehistaustad, aknad ja ekraani allosas jooksvad tekstid muutsid teleekraani sarnaseks arvuti­ekraaniga. Iseseisvaks lõiguks eristus ilmateade. Hõlpsalt loetav ilmakaart ja ilmateataja tähtsustas ilmateate samaväärseks muude uudistega. Põhisaatest eraldunud majandusuudised said nimeks “Kapital” (1996). “Kapital” eristus AK diktoritraditsioonist, saate ankur oli ka toimetaja, kes vastu­tas lugude sisu eest, väärtpaberi- ja rahaturgu kommenteerisid pankade ning investeerimisfondide analüütikud.

Aastatel 1993-1997 valmis kimp Katrin Seppeli jt portreesaateid, autoriseeri­tud käsitlusi kirjanikest – Madis Kõivust (1993), Gustav Suitsust (1993), Heiti Talvikust (1994), Tõnu Õnnepalust (1995), Indrek Hirvest (1996), Rein Rauast (1996) jpt, Gerda Kordemetsa portreesaateid näitlejatest. Peeter Toominga fotograafiasari (1994-1996). Eesti nüüdiskirjandust analüüsis K. Seppeli  “Narratiiv” (1998-1999).

Eesti Ekspressi ja ETV ühissaade “Õhtune ekspress” (1996–99) tähistas uuriva ajakirjanduse ilmumist TV‑sse, saadet iseloomustasid äärmuslikud eksperimendid ja ootamatud teemakäsitlused. Mitme­test “Õhtuse ekspressi” ajakirjanikest on Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas ETV aastaid kõige populaar­sema saate “Pealtnägija” autorid (1999-, režissöör Maire Radsin). Kõige rikkaliku­malt kasutati digitaal­seid pildimanipulatsioone filmiloo tundmisele põhinenud saates “Ffriik!” (1996–99).

Erakanalite tekkega vallandunud seriaalibuumi haripunktil oli ka ETV kavas tippajal Mehhiko teleromaan (“Metsik roos” oli vaadatuim saade 1994). Päevase eetriaja tarvis toodetud seriaalid taandusid tippaja programmist 1997–98, ETV hankeprogrammis on hiljem olnud mitmeid kvaliteetseid BBC draama- ja komöödiasarju.

Erakanalite ja sõltumatute tootjafirmade areng

1. augustil 1993 alustanud RTV ja EVTV jagasid 1993-96 eetri­aega samal kanalil. 1996 moodustati nende ning mitme teise ette­võtte osalusel TV 3, mille suurim osanik oli Rootsi meediakompanii Kinnevik (42%). TV 3 programm sisaldas algusaastatel erakanalitest enim omatoodangut, käsitleti päevakajalisi teemasid, arutlema kutsu­ti poliitikuid (“Risttuli” 1997–98). Komöödiatest oli tähelepanuväärne “M-Klubi” (1996‑98, hiljem jätkus ETV-s). 1998 tõusis uudiste osa­tähtsus ning muutus nende vorm (põhisaates kolm omavahel vestlevat saatejuhti). TV 3 tunnussaadeteks kujunes “Kahvel” (1998-2002, saatejuhid Kiur Aarma, Hannes Võrno), lõppenud sajandi tähtsündmusi meenutas Enn Eesmaa sari “Sajandi valgus ja varjud” (1999-2001). TV 3 vahendusel jõudis vaatajani USA 1990. aastate seriaaliparemik. Aprillis 1999 tõusis TV 3 vaadatavuselt esimeseks.

Kanal 2 alustas 1. oktoobril 1993. Telejaama minek välisoman­dusse algas 1995, mil Norra kontsern Schibsted ostis 24 protsenti aktsiatest. Kui Schibsted sai aastal 1998 Eesti Meedia omanikuks (92,5%), muutus Kanal 2 sisuliselt osaks ühest Eesti suuremast meediagrupist. Kanal 2 algusaastatel oli tunda telejaama omaniku Ilmar Taska eelistusi –  programmis oli palju Tallinnfilmi toodangut ja maailma tipprežissööride filme. Oli ka intervjuusid poliitikutega (“Fookus”). Erandlik kogu telemaastikul on olnud venekeelne “Subboteja” (1998-) ning lühiformaadiline uudistesaade “Päeva­peegel” (1999-2001), milles analüüsiti vaid ühte keskset päeva­sündmust. Populaarne oli dokumentaalsari “Loomakliinik” (1999-2001, hiljem jätkus ETV-s).

Tallinnas 1995–96 tegutsenud piirkondliku Tipp TV (levi 100 km Tallinnast) pankrotistumisel litsentsi saanud TV 1 (esialgu Eesti Sõltumatu TV) alustas uudiste ja muusikavideotega. Novembrist 1997 laienes TV 1 levi üle Eesti ja käivitus uus saatekava. Populaar­semad saated olid “Maire Aunaste vestlussaade” (1998‑99) ja “Kilpkonn Kipsi lastekas”. TV1 pankrotistus oktoobris 2001.

1990. aastate teisel poolel arenes sõltumatute video- ja filmi­tootjate sektor. Peamiselt eratelevisioon, kuid osaliselt ka ETV loobus järk-järgult programmi tootmisest koosseisuliste töötajatega ja suunas tellimused järjest enam sõltumatutele produtsendifirmadele. Sõltumatuid produtsendifirmasid ühendav Teletootjate Liit loodi oktoobris 2000. Liitu kuuluvad Filmimees, Highstar OÜ, OÜ Eetri­üksus, OÜ Hess-B, OÜ Mixmedia, OÜ Eesti Loodus, OÜ Video Meedia, OÜ Sandstorm, Red Hot Productions OÜ, OÜ Lunavista. Eesti esimese interneti­televisiooni (www.tv.ee), mis ühendas tradit­sioonilise televisiooni võimalused interneti­tehnoloogiaga, käivitas Tilde Eesti OÜ detsembris 2000 (tegemist oli eeskätt internetipõhise tele­saadete arhiiviga).

Eesti liitumisprotsess Euroopa Liiduga kiirendas Eesti ring­häälingu­­regulat­siooni ühildamist EL audiovisuaalpoliitikaga. Riigi­kogus ratifitseeriti piiriülese televisiooni Euroopa konventsioon ning selle muutmise protokoll (1999). Konventsiooni nõuete raken­da­miseks Eestis võttis Riigikogu vastu ringhäälingu­seaduse muutmise seaduse (1999). Aprillis 2000 viis Riigikogu ringhäälingu­seaduse kooskõlla euronõuetega (määratleti telejaamade nn. Euroopa teoste kvoot ning sõltumatute tootjate nõutav maht teleprogrammis, lisaks sätestati ka omatoodangu nõutav osakaal programmis).

Televisiooni areng 2000. aastatel

Aastaid 2001-2005 iseloomustas avalik-õigusliku ETV ja era­õiguslike TV3 ja Kanal 2 programmi profiilide väljakujunemine ja selgem žanriline eristumine. ETV-s domineeris ajakirjanduslik prog­ramm, rahvusvaheline ketijaam TV3 oli valdavalt hankel baseeruv meelelahutuslik kanal ning Kanal 2 samuti valdavalt meelelahutuslik, kuid pakkus mahukamat ja mitmekesisemat eestikeelset programmi.

Sügisel 2001 muutus “Aktuaalse Kaamera” formaat ja kujundus, põhisaatega liitus “Kapital”, diktori mudel asendus uudiseankru mudeliga. Uudiste esitaja ja toimetaja rolli ühtesulamine on tendents, mis on AK-s jätkunud, külaliste intervjueerimine ja korrespondentide otselülitused saates on muutunud AK iga­päevaseks komponendiks.

ETV on viimastel hooaegadel taastanud vahepeal katkenud traditsioone. Reedeõhtune teleteatri traditsioon taastus hooajal 2002/03, ka lastesari “Buratino tegutseb jälle” oli märk ühe pikaajalise populaarse traditsiooni taastumisest. ETV ja Eesti Filmi Sihtasutuse ühisel finantseerimisel ning erinevate tootja­firmade teostusena val­mis aastatel 2003-2005 sarjas “Eesti lood” nelikümmend pooletunnist dokumentaalfilmi. ETV arengukavas (aastateks 2003-2005) on koos­töö sõltumatute filmi­tootjatega planeeritud jätkuvana. Dokumentaal­­­filmide väärtustamine on jätkunud rubriigis “Dokkaader”. Maailma­poliitikat käsitlev sari “Välis­ilm” laiendusena rubriik “Välisilm esitleb” ning kultuuri­dokumen­taale “Muusikatund”.

Ühiskonna arengut käsitles hariva kultuurivestluse vormis kahe tsüklina ilmunud sari “Vita brevis” (2000/2002), popkultuuri erine­vatest avaldusvormidest arutleti sarjas “Pult” (2003). Atraktiivse saatejuhiga “OP!” (1999-) on jätkuvalt esindanud popkultuurile orienteeritud kultuurikajastamise viisi. Populaarsust on kogunud hariva suunitlusega Parlament (2002-) ja päevapoliitikat käsitlev stuudiodebatt “Foorum” (2002-).  Trükiväljaannete huvist asutada väljaande televariant andis tunnistust ajalehe KesKus (2003-05) teleajakiri.  Kõige populaarsem saade läbi vaadeldava perioodi on olnud “Pealtnägija”.

Kanal 2 esiletõus on viimastel hooaegadel olnud tähelepanu­väärne. “Uued uudised” (2001-2004) asendus telemagasiniga “Reporter” (2004-), milles uudiseid, sport, ilmateade, politseisõnumid ning sündmuse- ja persoonikesksed olemuslood koondusid ühe programmi raamesse. Meelelahutuse žanriline spekter on Kanal 2‑s olnud mitmekesine: komöödiaseriaal “Me saame hakkama!” (2000-2002), pilasaade “Ärapanija” (2003-), U. Oti show “Happy Hour” (2003-).

TV 3 tõi Eestisse maailma ühe populaarsema telemängu “Kes tahab saada miljonäriks?” ning 1990. aastate teisel poolel esile kerkinud seiklusmängu “Robinsonid” (2000). TV3 hankeprogrammi tugevuseks olid endiselt suhteliselt kallid uued sarjad, mis jõudsid ekraanile samal ajal kui mujal sama keti (Viasat) programmides. Kodumaine seebisari “Kodu keset linna” (2003-) on kogunud jätkuvalt populaarsust.

Alates 1. jaanuarist 2003 võttis TNS EMOR kasutusele tele­mõõdikute süsteemi, mis fikseerib auditooriumi telekäitumise seni­sest täpsemini. 2004. aasta algul ühendas EMOR telemõõdikute uurin­gud auditooriumi hoiakute ja väärtussüsteemide kvalitatiiv­uurin­gutega RISC. Tulemuseks oli nn TeleRisk metoodika, mis võimaldab põhjalikumalt analüüsida meediavajadusi, audi­tooriumi ja teleprog­rammi seoseid.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel valmis digi­taalringhäälingu aren­damise kontseptsioon, mille kiitis heaks Vabariigi Valitsus 15. juunil 2004. Digitaa­lringhäälingule üleminek on selle dokumendi kohaselt kavandatud hiljemalt aastaks 2015.