Paul Kukk. Türi Raadiojaamad 2. maailmasõja ajal

Tõuke selle loo kirjutamiseks sain ma ühe tuntud reporteri väitest: “Oli üks ajavahemik millal Türil ei olnudki raadiosaatejaama.” Tõsi mis tõsi, kuna 1937. a. valminud, tollal moodsa ja kaasaegse kesklaine suursaatja lasksid saksa vägede eest taganevad vene väed 10. juulil 1941. a õhku. Alles 1942. a sügisel püstitati Türi purustatud saatejaama territooriumile Poolast toodud trofeesaatejaam, mis alustas Tallinna raadiosaadete edastamist 1943. a jaanuaris. Selle statistika järgi ei olnud Türil saatejaama ligemale 1,5 aastat, tegelikult kujunes see aeg lühemaks.

5. septembril 1941 saabus Tallinna Idaalade propagandaosakonna ringhäälingu rühmajuht sonderführer Kriegler vajalike sammude astumiseks, et sõjajõudude ülemjuhatus võimalikult peatselt saadaks Eestisse liikuva 20 kW saatja. Tallinna Ringhäälingu esialgsed saateajad määrati kella 05.00 – 08.15 ja 12.00 – 23.00.

20.09. 1941. a saabuski Eestisse 20 kW saksa sõjaväesaatja, ning alustas Türil Tallinna saadete ja samas ka saksa rindemeestele mõeldud saadete edastamist 5. oktoobril 1941. a. Nende uute andmete põhjal oli Türi ilma saatejaamata 2 kuud ja 25 päeva. Sõjaväesaatja (nimetame seda tinglikult Soldatensender Ursula) kui strateegilise objekti asukoht oli ilmselt salastatud, sest puudusid andmed selle saatejaama paiknemise kohta. Seega, nüüd juba avalikustatud andmete järgi, töötas Türil 1943 . a jaanuarist kuni 1944. a septembrini 2 suure võimsusega kesklaine  raadiosaatejaama, Türi saatja lainepikkusel 415,5 m ning Soldatensender Ursula lainepikkusel 443,1 m.

Türi saatejaama õhkisid taganevad saksa väed 1944. aseptembris, samal ajal monteeriti sõjaväesaatja lahti ning see lahkus n.ö. omal jalal. Edasi tulevad 10-aastase poisikese mälestused ja tähelepanekud kirja panduna 70 aastat nende sündmuste toimumise ajast hiljem.

Võttes arvesse küllaltki pikka ajavahemikku, võib kirjapandus esineda ka väiksemaid ebatäpsusi, kuigi need küll midagi oluliselt ei muuda ega moonuta.

Alustaksin märgusõnaga URSULA

Ühel 1941. a sügishommikul saabus Türile saksa sõjaväe autokolonn. Kolonn koosnes 6 + 1 suurest, ühetaolisest furgoonautost ning nad paigutati Kooli pargi lääneserva. Kooli park asub Türi linnas, Hariduse, Koidula ja Kooli tänava vahelisel, 1,8 ha suurusel maa-alal. Minu kodu oli Kooli pargist mõnesaja meetri kaugusel, seetõttu veetsin ma suurema osa tollest päevast Kooli pargis ning püüan nüüd meenutada ja kirja panna 70-aasta taguseid sündmusi. Kõik autod, peale ühe, paigutati ühte ritta, külg-külje kõrvale, vahekaugusega ligikaudu 1,4 meetrit. Furgoonide mõlemal küljel, juhikabiinist tagapool, olid uksed. Need tõsteti eest ära ja paigutati furgoonide vaheliste, vastamisi olevate ukseavade vahele nii, et ühest uksest moodustus furgoonide vahelise vahekäigu põrand, teisest uksest vahekäigu lagi. Kõik vaheühendused kaeti presendiga. Lõpptulemuseks valmis pikk, kõiki furgoone ühendav koridor. Esimesest, Koidula tänava poolsest autost kostis muusika, seal oli ilmselt stuudio ja foonika, teistes järelikult muu saateaparatuur, meeskonna- ja abiruumid. Saatejaama  meeskond pidi oma koosseisult olema ülimalt universaalne. Esmalt olid nad kõik sõdurid, siis monteerijad, tehnikud, seadistajad, autojuhid ning mehaanikud.

Eraldi väärib märkimist asjaolu, et minusugust uudishimulikku poisikest ei aetud eemale, vaid lubati sõdurite tegevust lähedalt jälgida. Seal hakkas silma see, et kogu tegevus toimus rahulikult ning plaanipäraselt ilma erilise sagimiseta. Iga mees teadis täpselt oma osa selles küllaltki keerulises masinavärgis. Ühel furgoonautol lamas antennimast transportasendis. Mast kujutas endast paljuastmelist  hüdrotõstukit.

Auto koos mastiga sõitis pargi keskele, pargi teede ristumiskohale, sinna pandi maha metallplaat. Auto tõstis transpordiasendis masti püsti, masti alumine ots sobitati plaadil asuvasse pesasse. Masti kõige viimase, peenema lüli otsa kinnitatud taldriku külge olid isolaatorite kaudu ühendatud antennielemendid, mis ringikujuliselt koos meenutasid pooleldi avatud vihmavarju metallkarkassi.

Antennielemendid olid 3–4 m pikkused metallvardad. Iga varda otsa oli isolaatori kaudu kinnitatud pikk ja tugev nöör. Masti ühe keskmise lüli külge olid kinnitatud terastrossid. Õlipump käivitati ja mast kerkis umbes poole kõrguse peale. Terastrossid kinnitati maasse rammitud ankruvaiade külge.

Pump käivitati uuesti ja masti viimane, kõige peenem lüli tõusis koos antenniga 60 – 70 m kõrgusele ning nöörid kinnitati samuti ringikujuliselt ümber masti maasse rammitud ankruvaiade külge. Auto pealolevad masti transportkinnitused eraldati masti küljest, mis seisis nüüd juba trosside ja nööride varal kindlalt püsti. Auto paigutati teiste autode kõrvale rea lõppu. Kuna mastiautol paiknes ka jõujaam, hakkas ta algselt saatejaama elektrienergiaga varustama. Veidi hiljem rajati parki autode juurde ajutine trafo-alajaam. Kokku kulus raadio-saatejaama töökorda seadmiseks keskmiselt 8 tundi. Saatejaam alustas saadete edastamist 05.10.1941. a kell 17.

Epiloog

Ühel 1944. a septembrihommikul oli Kooli park tühi. Kõik autod olid öösel lahkunud, mast maha võetud. Ainult trafo-alajaam seisis nukras üksinduses pargi nurgas. Hiljem, vene okupatsiooni saabumisega kadus pargist seegi.

Kirjutise koostamisel on kasutatud Eesti Ringhäälingumuuseumilt saadud ning Eesti Ringhäälingu 1944. a almanahhis avaldatud teavet.

Kirjutise koostas Türil sündinud ja noorpõlve veetnud Paul Kukk – pensionil viibiv 81- aastane elektriinsener 2013. aastal.